Tasuta rattaregister, rattakindlustus - www.bike-id.eu
Tasuta rattaregister, rattakindlustus - www.bike-id.eu

7,6km ujumist, 360km ratast ja 84km jooksu = kahekordne ultra triatlon

Asjad pole alati nii nagu nad näivad. Mult on palju küsitud: “Milleks sa seda kõike teed?” Sellele küsimusele ei ole mul mitte mingit head vastust. Tõenäoliselt on tegemist mingi puudujäägiga või võimalusega leida lihtne väljapääs. Ma võrdleks tipptasemel treenimist usuga, sest hästi lihtne on pöörduda raskustes kellegi teise poole. Tihtipeale tõstetakse oma olukorrale lahendust otsides käed taeva poole ja küsitakse: "Miks mina?" Sama on ka spordiga, sest sa saad kõike eirata ja minna lihtsalt trenni. Treeningul vaim puhkab ning sa unustad kõik jamad ja probleemid, mis sind saadavad. 
Sportlastest peetakse lugu, sest neis on mingi kummaline kergus ja tundub, et nad on meist pügala võrra kõrgemal ning paratamatult tekitab see aupaklikust. Mis on aga tegelikult kõige selle tagas? Seda teab iga sportlane ise. 


Ma proovin kirjeldada ühe tavalise harrastussportlase treeningpäeva ja seda ümbritsevat aega. Ma olen viimased neli aastad tegelenud triatloniga ja läbinud ühe täispika distantsi aastas. Seda kõike lihtsalt enda lõbuks ja selleks, et saaks mugavustsoonist välja. See aasta aga otsustasin panna kaardid sama distantsi kahekordsele etapile ehk läbida kahekordses ultratriatloni maailmameistrivõistluste etapi.  See tähendab 7.6km ujumist, 360km ratast ja 84km jooksu. Parema arusaamise huvides, jagan ühte juulikuu päeva oma treeningpäevikust.

Äratus 5:30
05:55 ratta start
Vaim on veidi väsinud ning keha  annab eilsest ujumisest tunda. Hea hakkas kusagil 25km peal, kus sain jalad käima. Päris heaks ei läinud, pulss 110 ning üldine enesetunne 2/5-st. Tegin 44km (Kodu-Keila-Kodu).


7:30 ÜKE (Üldkehaline ettevalmistus) harjutused 
30 minutit harjutusi, tunne on parem, kui ratta alguses. Sain kõik tehtud.

Olen endaga teinud kokkuleppe, et töö ei tohi kannatada minu sportlike eesmärkide saavutamisel ning kell 9:00 pean olema kontoris.  Olen seda järginud ka kõige raskematel perioodidel, kus tegelikult töö on  olnud väga hea vahend  oma mõtete mujale saamiseks. Ultratreeningud on pidev planeerimine, sest pole harvad juhused, kui näiteks hommikul 7:30  olen Haapsalus, et ennem kohtumisi saaks ujumise tehtud.

Ujumine 17:00
Ei jõua väga minna, aga vean ennast trenni. Kõige raskem on alustada, sest trennis tunnen ennast juba hästi ja ujun kerged 2.5km. Enesetunne hea, aega läks 50 minutit.

Lähen viimasele bussile, et sõita Haapsalu ja sealt hakata mööda raudteetammi Riisipere poole jooksma. Joon suure kohvi ja sees hakkab veidi keerama - ju pole organism harjunud kofeiiniga nii hilja õhtul.

Jooks 23:00 
Täiesti ebaõnnestunud, sest mingil põhjusel sees sedavõrd keeras, et joosta ei saanud. Kohe alguses oli tunne, et sellest head nahka ei tule. Keerasin metsa ja tühjendasin end esimest korda, aga olemine  ei läinud sugugi mitte paremaks. Rõve on olla. Mingi 10 minuti pärast uuesti sama asi ja endiselt tunne ei paranenud. Otsustasin katkestada. Sain toa Haapsalu kutsekasse ja magasin seal paar tundi. EI tea milles asi oli, aga vähemalt oli julgust proovida!

Järgmisel hommikul tulin esimese bussiga tagasi Tallinna ja läksin tööle. See oli minu jaoks selle ettevalmistusperioodi üks suuremaid ebaõnnestumis.

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne, sest ma olen nüüd aasta elanud, kui sportlane ja tean, mida tähendab ebaõnnestumine, aga ma veel ei tea, mis on õnnestumine. Ma olen loobunud paljust, mis on mu elu viimased kümme aastat saatnud. Seda kõike selleks, et anda tulevikule juurde minevikku.
Ma käin kinos pühapäeval kell 15, et jõuaksin õhtul õigel ajal sööma ja magama. Kui lähen kohtingule siis liigne lähedus ja suudlused on keelatud, sest see on eriti lihtne viis viirusesse nakatuda. Kui keegi pakub midagi maitsta, siis keeldun, et mitte saada pisikuid. Ma panen kaela salli ning selga jaki, et mitte külmetuda.  Sõbrad on võõrandunud, sest kes tahab pidevealt saada kutsele vastuseks: „EI- kahjuks olen trennis“. Suur osa mu sissetulekust läheb spordipoodi. Tahaks ka uusi teksaseid, aga ostan rattale uued rehvid ja nii on iga kuu, sest alati on vaja midagi välja vahetada. Pea on pidevalt täis küsimusi, millele pole vastuseid. Üritan ennast igal võimalikul moel motiveerida ja näha ainult head.  Ma ei loe tehtud trenne, vaid seda kui palju veel teha on. Aga ma ei virise ega vingu, sest ma tahan tunda õnnestumist. Mida suurem on pühendumus, seda tugevam on emotsioon, mis  sind valdab, kui oled midagi korda saatnud. Nädalavahetusel ootab mind ees seni suurim väljakutse minu elus. Leedus antakse start kahekordse ultra triatloni maailmameistrivõistlustele. Selle edukal läbimisel  liitun käputäie eestlastega, kes selle distantsi on lõpetanud. Kõige olulisem on minu jaoks aga see kogemus ja mälestus, mis jääb minuga terve mu edasise elu. Kõik sportlased peavad igapäevaselt millestki loobuma, et pakkuda emotsiooni toetajatele ja ka endale. Austagem sportlasi ja nende pühendumust.

Autor: Marden Muuk

Palun

vali keel